Rhea

Lühiülevaade:

·         Avastaja: Giovanni Cassini

·         Aasta: 1672

·         Kaugus Saturnist: 527 040 km

·         Ekvatoriaalne läbimõõt: 1528 km

·         Mass: 2.31 x 1021 kg

Teadlaste eesmärgid:

·         Uurida Rhea üldtunnuseid ja geoloogilist ajalugu;

·         Määrata kindlaks need protsessid, mille tagajärjel tekkis Rhea pinnareljeef;

·         Uurida Rhea pinnamaterjali koostist ja levikut: eriti tumedaid, suure orgaanilise aine sisaldusega materjale;

·         Määrata kindlaks Rhea koostis ja sisemine struktuur;

·         Uurida Rhea ning Saturni magnetvälja ja rõngasüstseemi koostoimet

Rhea on suuruselt teine Saturni kuu, kuid selle läbimõõt (1528 km) on kolmandiku võrra väiksem suurima kuu Titani omast. Rhea on väike, atmosfäärita taevakeha ning see on oma naaberkuudega, Dione ja Tethys, väga sarnane. Nagu ka teised kaks kuud, paistab ka Rhea üks külg alati Saturni poole. Rhea pinnatemperatuur on samuti lähedal Dione ja Tethyse omadele: päikesepaistelistes kohtades -174° C ja varjatud kohtades -220° C. Sellel on samuti suur peegeldamisvõime ehk tõenäoliselt koosneb see peamiselt jääveest, mis käitub Rhea temperatuuri tingimustes nagu kivi.

Rhea asub Saturnist kaugemal (527 040 km) kui teised kaks kuud, mis tähendab, et Saturni raskusjõud mõjutab kuu temperatuuri vähem. See mängib olulist rolli, kuna Rheal on hoopis vähem tasandikke kui teisel kahel kuul. Sellised tasandikud on ilmselt tekkinud nii, et vedelik kerkis pinnale ja kogunes madalatele aladele (kraatrid), põhjustades enne uuesti jäätumist pinna tasanemist ja seega kadusid olemasolevad kraatrid. Seda, et Rheal on rohkem kraatreid kui Dionel ja Tethysel, põhjustas ilmselt see, et sellel on väiksem sisemine temperatuur (vähem kraatreid kadus) või on see rohkemate objektidega pihta saanud.

Astronoomid olid kuni Voyager I ja Vogayer II kokkupuudeteni aastatel 1980 ja 1981 näinud Rheat vaid väikese täpina. Voyageriga tehtud pildid näitasid, et Rhea võib jagada kaheks piirkonnaks: esimeses (heledamas) oli väga palju 40+ km kraatreid ja teises (pooluse- ja ekvatoriaalpiirkond) olid väiksemad kui 40 km kraatrid. Selline erinevus võib tuleneda sellest, et mingil hetkel toimus Rheal suurejooneline pinna tõusmine. See pidi aga toimuma väga ammu, kuna mõned nooremad kraatrid peegeldavad päikesevalgust (nagu Maa Kuul) ja tasandike keskmiseks vanuseks peetakse 4 miljardit aastat.

Rhea „sasised“ jooned

Voyageri piltidelt on näha ka saladuslikke sirgjoonelisi „sasiseid“ jooni, mis on kümneid kuni sadu kilomeetreid pikad ning paljud neist lähevad läbi tasandike ja kraatrite. Cassiniga tehtud piltidelt avastati aastal 2006, et sasised piirkonnad kujutavad endast sissevajunud mõrasid, mis on moodustanud kraatreid (mõned neist on mitu sada meetrit kõrged). Nende kraatrite seinad on heledad, kuna tume materjal kukub nende pealt ära, paljastades värsket heledat veejääd. Sellised mõradega seinad tõestavad, et Rhea maakoor võis olla aktiivne ja selliseid pinnareljeefe leiab ka Dione ja Tethyse pealt.

Rhea tihedus on 1,233 korda suurem kui vedelal veel, mis annab alust arvata, et Rhea koosneb kolmandiku mahus jääst ja ühe neljandiku mahus kivimist. Cassini mõõtmised paljastasid, et Rhea kaldus veidi oma teljest eemale (mõõtmine, kus uuritakse, kui keeruline on taevakeha liikumise nurka muuta) rohkem kui oodati, kui arvati, et Rhea koosneb peamiselt kivimist. Järeldati, et Rhea koosneb ühtlasest jää ja kivimi segust.  

Info ja piltide allikas: NASA

Täname Carina Põldme'd materjalide tõlkimise eest!