Reichenbach-Erteli meridiaanring

Reichenbach-Erteli meridiaanring

Valmistaja: Reichenbach-Erteli töökoda, München, telliti  1817, Tartusse jõudis 1821

Kasutati tähetorni läänesaali vaatluspilu all.

Instrumendi valmistajast lähemalt:

Georg Friedrich von Reichenbach (1771–1826) oli kahurimeistri poeg, kes sai hariduse Mannheimi Sõjakoolis. Olles seal õppimise ajal valmistanud oma esimese tähelepanuväärse 9-tollise sekstandi sai ta stipendiumi kaheaastaseks reisiks Suurbritanniasse. Seal viibimise ajal tegutses ta nii  rauavalukodades kui ka masinatehastes ning külastas ka mõnda observatooriumi. Astronoomiliste instrumentide valmistamise töökodasid ta küll ei külastanud, kuid kohtus siiski kaks korda tuntud optikariistade valmistaja Jesse Ramsdeniga.

Saksamaale naastes tegutses Reichenbach mõnda aega armee teenistuses, kuid 1802. asutas ta koos kellameistri J. Liebherriga mehaanika instituudi, mida aitas rahaliselt Joseph von Utzschneider. Instituudi eesmärgiks oli valmistada kõrgekvaliteedilisi geodeesiariistu põhiliselt sõjaliseks kasutuseks. 1806. aastal sai koha instituudis Joseph Fraunhofer (1787-1826). 1814 lahkus Reichenbach instituudist, et asutada oma täppisinstrumentide töökoda koos Traugott Erteliga (1778-1858). Pärast Reichenbachi surma 1826. aastal jätkas Ertel instrumentide valmistamist koos oma pojaga.

Meridiaanringidest üldiselt: 

Meridiaanring võimaldab mõõta tähe koordinaate ja on sisuliselt täiendatud passaažiriist – kui viimasega saab mõõta tähe otsetõusu, siis meridiaanringi vertikaalring annab võimaluse määrata täpselt ka objekti käänet.

Meridiaanringid muutusid populaarseks pärast seda kui Saksa matemaatik ja astronoom Friedrich Wilhelm Bessel endale Reichenbachilt meridiaanringi tellis. 

Meie meridiaanringist lähemalt:

Tartu meridiaanring oli üks suuremaid, mis Reichenbach-Erteli töökojas valmistati.  Teleskoobi objektiivläätse läbimõõt on 10cm ning fookuskaugus poolteist meetrit, vertikaalringi läbimõõt on 95 cm ja see on varustatud nelja nooniusega.

Meridiaanringi kasutamine vaatlustel:

1822 - 1826 tegi Struve meridiaanringiga kaksiktähtede asukoha määramisi ning uuris ka meridiaanringi enda täpsust tehes kokku 748 ööl 13,128 vaatlust.

1827-1838 töötas meridiaanringiga algselt tähetorni assistendina tööleasunud ja 1827. aastast observaatoriks tõusnud Ernst Wilhelm Preuss, kes tegi kaksik- ja mitmiktähtede vaatlusi aidates Struve kaksiktähtede kataloogi valmimisele kaasa.

1844. aastal vaatles meridiaanringiga Thomas Clausen, kelle vaatlusmenüüsse kuulus tihti Päike,  kuid ka Veenus, Kuu, asteroid Pallas ja kääbusplaneet Ceres ning ka komeedid ja kaugemad planeedid Saturn ja Uraan. 

1859. aastal alustati mõõtmisi Bonni taevaülevaate tarbeks (Bonner Durchmusterung). Tartule määrati käänetevahemik +70 kuni +75 kraadi – sinna vahemikku jäävad näiteks Pherkad ja Kochab Väikse Vankri tähtkujus. Mõõta tuli kõikide tähtede asukohad 9. tähesuuruseni (näiteks Pherkad on 3. tähesuuruse täht ja Kochab 2. tähesuuruse täht), mida oli kokku üle kolme tuhande. 

1865. aastal alustas meridiaanringiga tööd observaator Peter Carl Ludwig Schwartz, kes tegi tsoonivaatlusi. Tartu tsooni kuulunud 10 000 tähest vaatles Schwartz isiklikult ca 3000-4000 tähte.

Merdiaanring evakueeriti esimese maailmasõja eel  Venemaale ja see jõudis Tartusse tagasi 1921. aastal.

1924/25 on aruandes nimetatud meridiaanringi – sellega vaadeldi viiel ööl, et mõõta, kui täpne riist on. R. Pallavi abiga seadis Peeter Simberg elektrivalgustuse meridiaanringi jaoks. 

1932/33 R. Livländer töötas meridiaanringiga neljal ööl ringi täpsuse määramiseks.