Astronoomialoeng: Väino Poikalainen. Eesti Muinastaideseltsi tegevusest Äänisjärve kaljujooniste dokumenteerimisel ja selle seotusest Tartu Tähetorniga

Äänisjärve kaljujoonised on kiviaegsete soome-ugri hõimude muinaskultuuri üheks olulisimaks mälestiseks. Nende leiuala laiub Äänisjärve (Onega) idaranna peaaegu horisontaalsetel kaljudel umbes 20 km pikkuse vööna. Joonised on seal loodud ligikaudu 6000 aastat tagasi kiviriistadega kaljut täksides. Kokku on teada 24 leiukohta ligikaudu 1300 üksikkujutisega. Kõige enam on nende seas kujutatud vesilinde, peaasjalikult luikesid.

Suuruselt järgmise rühma moodustavad nn lunaar- ja solaarmärgid, mida on tõlgendatud ka neoliitilise kuukalendrina. See tõlgendus äratas 1970-tel aastatel huvi Heino Eelsalus, kes tegeles paleoastronoomiliste uuringutega Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis (AAI – Tõravere observatoorium). Tema initsiatiivil korraldas 1982. aastal Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Eesti osakond (ÜAGÜ EO) ekspeditsiooni Äänisjärvele (juht Ülo Kestlane), et koguda andmeid lunaar- ja solaarmärkide jaotuse kohta erinevates leiukohtades.

Ekspeditsioonid muutusid iga-aastasteks ja nende sihiks sai kaljuraiendite leiualast võimalikult põhjaliku graafilise allikmaterjali kogumine ja selle avaldamine kataloogina. Idee teostamiseks moodustati 1984. a. algul ÜAGÜ EO raames ja AAI aktiivsel toetusel kaljujooniste töörühm, millest 1988. aastal kujunes välja Eesti Muinastaideselts.

Seltsi korraldatud ekspeditsioonidel on leiuala fotomeetriliselt dokumenteeritud ühtses koordinaadistikus ning katalogiseeritud vektorgraafilise andmestikuna arvutis. Tehtust anti 1998. aastal raamatuna välja Äänisjärve kaljujooniste kataloogi esimene osa. Ülejäänud kaks on ootamas oma järge.

Ekspeditsioonidel valminud kunstipärastest koopiatest on korraldatud aastatel 1982-2016 rohkeid näitusi nii Eestis, Venemaal kui mitmetes Euroopa Liidu riikides.

Teisipäev, 2. Mai 2017 - 18:15